Ma olin juba ära unustanud, kuidas muusikal on võime maailma päästa.

Teinekord on tänu muusikale elu nagu filmis - kõnnid mööda tänavat, kõrvaklapid peas ja kõik, mida sa näed, on sinu jaoks loodud stsenaarium.
Aga teinekord toob muusika sind jälle päris ellu tagasi. Siis, kui oled kaduma läinud ja kartsid, et ei leiagi enam tagasiteed. Aga muusika toob sind tagasi.

Ja siis on jälle kevad ja kool hakkab lõppema ja ilus elu ootab ees ja maailm on minu mänguväljak, aga heas mõttes.

Kuula: The Cinematic Orchestra "To Build a Home".

Jutukad tädid

Viimasel ajal on juhtunud, et võõrad tädid hakkavad minuga rääkima. Ei tea, miks, aga loodan tendentsi jätkumist. Sest julged inimesed on toredad.

Kõigepealt siis. Eelmisel nädalal. Istun ja ootan peatuses bussi. Kõrvas laulab The Temper Trap: Sweeeeet disposition ... Never too soon ... Päike paistab näkku, panen silmad kinni ja jõuan just mõelda, et elu on ilus, kui kuulen läbi klappide, et keegi kõnetab mind. Teen silmad lahti ja näen, et minu kõrval istuv tädike osutab sõrmega mu tennistele ja räägib midagi.

"Kuidas?" küsin, ise ühte klappi kõrvast võttes.

"Vaatan, et teil on nii head jalanõud! Mul oleks ka selliseid vaja."

"Jah... need on Tartust ostetud, " ei oska ma esimese hooga muud öelda.

"Jah?" muutub tädi lootusrikkamaks. "Kesklinnast?"

"Jah, Taskust."

"Kas esimeselt või teiselt korruselt?"

"Esimeselt."

"Ma pean siis ka sinna minema ja endale sellised ostma. Need on ikka head jalanõud, jah?"

"Jah, on küll. Hea paksu tallaga, ei põruta üldse," vastan ja mõistan, et räägiksin tädiga meeleldi pikemaltki, kuna ta tundub tõesti tore olevat. Siis aga sõidabki buss peatusesse ja etüüd nimega "Jalanõud" lõppeb.

Täna. Jalutan Anne kanali ja Emajõe vahele tehtud kruusateed mööda Sõpruse silla poole. Eemalt näen, et mulle vastutulev naisterahvas kummardub maha ja korjab midagi üles. Mõne aja pärast oleme teineteisele päris lähedal.

"Vaata, ma leidsin kalliskivi!" hüüab naine ja tuleb väljasirutatud käega minu juurde. Tema olekust jääb mulje nagu võõrale inimesele oma uudise teatamine on kõige normaalsem asi üldse. Aga miks ka mitte, tõepoolest.

"Jaah, oi kui ilus," vastan. Naisel on käes pirakas helepruun kristall, nagu neid ikka aeg-ajalt leida võib. Aga ma ei kujuta ette, kui sagedasti sellised asjad kruusa sisse satuvad. Nii et võib-olla oligi tegemist tõelise aardega.

"Ma käin kogu aeg seda teed mööda. Paekivi, see on tõeline väärtus! Meie siin kõnnime selle peal, aga mõned ostavad seda kulla hinnaga. Meilt müüakse seda Rootsi. Aga see on tõesti hea tee. Ma ei kannata seda automüra kohe üldse!" räägib ta ühtejutti ja osutab peaga Pikal tänaval sõitva autoderivi poole.

Mina kuulan ja noogutan ja pean aru, mis sorti inimese otsa ma nüüd sattusin. Kas lasta naisel edasi vadistada? Või kaasa rääkida? Või hoopis minema joosta, mine tea, mis veel saab?

Otsustan esimese variandi kasuks.

"Sa elad sealpool?" küsib naine minult ja osutab Eedeni poole.

"Jah," naeratan ja hakkan ennast minekule sättima. Imelik on ikka natukene, kui võõras inimene sinatab.

"Noh, hea küll siis! Siin tee peal peab aga ettevaatlikult kõndima, et kakajunnidele otsa ei komistaks!" Naine lehvitab ja kõnnib minema. Etüüd "Kalliskivi" lõppeb, kardinad tõmmatakse ette ja publik plaksutab.

Elu ongi nagu teater.

Eee..mis faktid?

Aah, lapsed on lahedad. Eriti, kui nad on tõenäoliselt tulevased Nobeli auhinna kandidaadid.

Teen individuaalset tööd 3. klassi andeka poisiga, kellel oletatavalt on Aspergeri sündroom. Teisisõnu lapsega, kelle matemaatiline võimekus on kordades tugevam kui tema eakaaslastel. Või mis eakaaslastel, ilmselt juba praegu tugevam kui minul.

Lapse klassikaaslased hakkavad just õppima viiega korrutamist. Mina lükkan poisile ette töölehe, mille esimesteks ülesanneteks on tuhandetega liitmine ja lahutamine. Nagu muuseas arvutab ta avaldisi, ise neid kõva häälega kommenteerides, mille vastuste õigsust mina peast ei ole võimalik kontrollima. Või kui, siis meeeeletult pika mõtlemise peale. Laps jõuab avaldise 4003 - 2307 = juurde.

"4003 - milline naljakas number! 4003 miinus 2307 on... 1696. 1696 - see on ju 30 aastat peale Londoni pommitamist!"

Mm.. mis on Londoni pommitamine??

Loomulikult ei julge ma seda kõva häälega välja öelda, vaid noogutan poisi ütlusele kriipsuks tõmmatud suu ja punnis silmadega kiirelt kaasa.

Edasi teeb poiss töölehe muud ülesandedki nagu muuseas lõpuni. Enne viimaste ülesannete lõpetamist toob õpetaja lauale raamatu matemaatikast, öeldes: "See on tema lemmikraamat. Kui ta saab ülesanded tehtud, võib ta autasuks seda vaadata."

Väike imelaps minu kõrval lausub, ise veel viimaseid ülesandeid lõpetades: "Otsi sealt välja fraktaalid, need on mu lemmikud."

"Ee...mis faktid?" küsin ma täpsustuseks üle.

"Fraktaaaalid," lausub poiss mulle alt üles otsa vaadates rõhutatult.

"Ahsooo ..."

Otsin sisukorrast üles sõna fraktaalid, keeran vastava lehekülje ja jään huviga peatükki silmitsema. Tõesti, väga ilusad pildid on. Nagu näiteks see siin:

Mulle hakkab koitma, et mõni aeg tagasi rääkis mulle fraktaalidest ka T. Vaatasime Wikist pilte ja puha. Oli jah täitsa huvitav, kuni ma selle ära unustasin. Mis juhtus paraku üsna kiiresti... Aga meie oleme üle 20 aasta vanad ja käime ülikoolis. Tema on vaevalt 10 ja käib kolmandas klassis.

"Fraktaalid on väga huvitavad. Iga väiksem osa on koopia tervikust. Nagu näiteks see kolmnurk siin," osutab ta ühele fraktaalile.

"Suure kolmnurga sees on palju väikseid kolmnurki, mille sees on palju väikseid kolmnurki, mille sees on palju väikseid kolmnurki," räägib ta põnevusega. "See võib nii lõpmatult edasi minna!"

On näha, kuidas ta on tõeliselt põnevil sellest, mida ta näeb. Mina omakorda olen põnevil sellest, mida mina näen. Ehk siis väikest geeniust.

Edasi lappame me raamatut veel ja poiss räägib mulle babüloonia kiilkirjast ja muust tema jaoks igapäevasest.

"Babüloonia numbreid tunnen ma juba ammu!" lausub ta ja seletab mulle nende kirjutamise seaduspära.

Mina lihtsalt kuulan ja ... õpin. Tore, kui rollid teinekord totaalselt vahetusse lähevad.

Reprotaaž Eedenist

On viimane hommik Tartus. Noh, mõneks päevaks tulen siia veel küll ka tagasi 15. juuni paiku, kui viimane eksam on, kuid suures plaanis on selleks aastaks kõik. Ei hakka möödunud aastat iseloomustama, ei oskagi, liiga värske teine veel. Küll aga võin praegu öelda, et lõpp on tollel küll mõnus - istun hetkel meie uue kodu väikeses köögis, vaatan aknast välja ja näen... kaski ja nende taga Eedeni parklat ja ohtrat liiklusvoolu (big city life, mis siin ikka), kasutan kuskilt ülevalt saadetud tasuta netti ja mõtlen, et pagan, see koht on just selline, millisena ma olen oma esimest päris-kodu (noh, peaaegu ju on) ette kujutanud. Jube hea tunne on. Ei taha minna liiga pateetiliseks, aga ma tõesti tunnen, et midagi sellist head oli sellesse üldisesse hallusesse hädasti vaja. Nagu väike päike. Ja korteri seinad, muide, ongi helekollased :)

Aga mida siis veel. Olen aru saanud, et blogi pidamine on ikka aegavõttev tegevus. Seepärast ka suur paus eelmise ja selle postituse vahel - hirmus kiire oli vahepeal ja blogi oli to do-listis ikka kuskil lõpupoole. Ega polnud eriti miskit kirjutada ka. Või pigem - ei osanud... Selles suhtes ma ikka imetlen inimesi, kes oma blogisid kogu aeg regulaarselt täiendavad ja siis loendavad sinna üles kõik asjad, mida nad vahepeal teha on jõudnud. Uskumatu tööjõudlus. Ja viitsimine.

Kell liigub kiiresti, nagu suurlinnades ikka kombeks :) Ja seepärast ma rohkem ei kirjuta, pean pakkima hakkama. Tegevus, millega me oma viimased vist 3 päeva oleme pidevalt mööda saatnud. Ma ei imesta, kui ma nüüd mõni aeg papp-kasti luupainajaid näen. Lihtsalt kõik kohad on neid täis. Ja kastid omakorda on muidugi täis asju asju asju... uskumatu, kui palju staffi meil kõigest kahe peale on. Uhhh.

Ja lõpetuseks, nagu meil Eedenis on kombeks öelda: söö õunu ja hoidu ussidest!

Õppides õpetajaks

Mõned mälestuskillud esimesest Kroonuaia-nädalast.

Jalutame 4. klassiga alla Emajõe äärde. Enamik lapsi on kas kaugele ette jooksnud või tükk maad tahapoole jäänud. Mõned kogunevad minu ümber.
"Õpetaja, kellega sul täna veel tund on olnud?"
"Kuuenda klassiga."
"Aga räägi, mida te tegite? Kas nad olid ikka head lapsed?"
"Olid küll, väga head lapsed olid."
"Meie oleme ka head lapsed."
"Ahah."
"Sina olid enne kolmandas klassis ka, onju?"
"Jah, olin küll." (tegin talvel 3. klassis oma koolipraktikat)
"Seal kolmandas klassis on kogu aeg nii suur lärm! Meie oleme klassis vaikselt ja siis kogu aeg kuuleme, et seal kõik lapsed kisavad."
Nägu kisub muigele.. Nii tuttav olukord. Nii tõesti oli - nad kisasidki väga, väga palju.
"Kas õpetaja kisa ka siis kuulete?"
"Jah, ikka."
Ilmselt on nad ka minu kisa siis päris mitu korda kuulnud...

***

Oleme jõudnud emajõe äärde. Kes kiigub, kes ronib redelil, kes on läinud päris jõe äärde uudistama.
Kaks marakratt-poissi on roninud laste kiikude peale ja nüüd kiiguvad neil, päris suur hoog on sees.
"Oh, see on parem kui seks!" hüüab üks neljandik valjult üle linnulaulu.

***

Oleme lastega lodjakuuris, kus meister parajasti tööd teeb.
"Õpetaja, minu isa ehitab ka laevu!"
"Ahsoo!"
"Jaa! Ta ehitab kuuekordseid laevu! Neli korrust on valmis saanud. Need on maailma suurimad laevad! Seal on basseinid ja mullivannid sees! Tema ise ehitab neid!"
"Ahah..."
Ei ole veel päris täpselt seda selgeks saanud, mida nende jutust tõe pähe võtta, mida mitte. Iseenesest ei peaks ju üldse kahtlustama, et nad asju välja mõtlevad, aga jube kahtlane on, kui iga asja peale, mis jutuks tuleb, hüüab keegi välja, et tema isa või onu või vend või ema jne tegeleb sellega samuti. Ja loomulkult veeeeelgi suuremalt ja paremini.

***

Jalutame Emajõe ääres.
"Õpetaja, kas ma võin muusikat panna?"
"Ära praegu pane, linnud laulavad nii ilusasti."
"Hea küll."
Jõuame liivaväljakuni, kus kõik mängima hakkavad. Istun pingile, poiss minu kõrvale.
"Õpetaja, nüüd ma küll panen muusika mängima. "
Poiss võtab oma mobiili taskust välja, ise lausudes: "Ma pean seda kuulama, see on mu lemmiklugu!"
Mobiilis hakkab laulma hele meeshääl: "It´s too late to apologise! It´s too late... "
"Onju hea lugu!"
"On küll."
Läheb mõni aeg edasi ja hakkame kooli poole sammuma. Hele meeshääl laulab endiselt lindudega võidu.
"See on nii hea lugu! See on mu lemmiklaul!" ei saa poiss mainimata jätta.
"See on mul helinaks ka. Praegu keegi ei helista, praegu ma niisama lasen seda, aga muidu on see mul helinaks ka."
Meiega koos sammuv tüdruk lausub seepeale: "Mina panen enda telefoni helinaks selle loo "Ma olen pede." Minu onu kogu aeg kuulab seda ja laulab kaasa: Ma olen pede, ma olen pede, pede, pede..." tutvustab tüdruk meeleolukalt meile oma onu lemmiklaulu.
Sellistel hetkeldel on vist küll võimalik heita pilk laste kodudesse ja ilma hinnanguid andamata lihtsalt uudishimulikult vaadata, mis neis toimub.

Miks mulle meeldib blogindus

Hakkasin täna mõtlema, miks ma blogin või miks ma ise teiste blogisid loen. Panen kirja, milleni jõudsin.

• minu maailm - enda blogi on justkui omaette eksisteeriv väike maailm, kus asjad käivad just nii nagu mina neid sätin. Kummaline, aga seda tunnet ei ole üldises elus just üleliia palju. Paratamatult pean/peame igapäevaelus alati arvestama ka kellegi teise arvamuste, hoiakute, mõtete, veendumuste, hirmude, armude ja mille kõigega veel. Aga blogi, sellega nii ei ole. Ma võin siin kirjutada ja öelda just seda, mida mina hetkel heaks arvan (loomulikult, kuna tegemist on ikkagi avaliku keskkonnaga, siis läheb kuskilt ka piir, aga seda mul kavas ületada niikuinii ei ole). Ehk siis, blogi on koht, kus saab toimida just ja ainult iseenda arvamuste, hoiakute, mõtete, veendumuste, hirmude ja armude ajel.

• minu mõtted - natuke juba eelmises punktis käsitletud, aga lisan veel tõdemuse, et teinekord lihtsalt tulevad head mõtted, mida on justkui patt ära unustada. Ja siis on hea, kui on koht, kuhu need talletada. Võibolla isegi mitte selle pärast, et neid kunagi kõiki üle lugeda, vaid lihtsalt teadmise pärast, et sa oled oma mõtet pidanud piisavalt väärtuslikuks selleks, et ta kuskil ära märkida. Noh, blogi tema algses tähenduses iseloomustab vist kõige paremini mõte, et on ta ju nagu lauanurgale unustatud avatud päevik...

• uudishimu, teadmised - mis teiste inimeste blogide lugemisse puutub, siis siin on mitu asja. Esiteks, olgem ausad, ikka jube huvitav on ju kellegi teise elust lugeda. Eriti veel, kui see on heas ja selges keeles kirjutatud. Teiseks, blogide kaudu saab hulganisti infot, mille jälile teiste kanalite kaudu ei pruugiks kunagi jõuda. Näiteks ei oleks ma ilmselt kuskilt mujalt saanud paremat informatsiooni uue moevoolu Twitteri kohta. Ja blogivormis kokaraamatud on ka ühed väga tänuväärsed asjad.
  

• vaba maailm - lisaks sellele, et blogi on lihtsalt hea lugemine, on temast aina rohkem kujunemas justkui uus vaba ajakirjandus. Ma ei tea, ja ma ei ole kindel, kas keegi täpselt teab, kui kallutatud on meedia meie ümber. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tekib tunne, et on. Ja väga. Näiteks räägiti Zeitgeist Addendum ´is sellest, et ka CNN on suurte korporatsioonide poolt ära ostetud. Jumal teab, et ei ole minul piisavalt teadmisi selleks, et seda väidet ümber lükata või selle tõestuseks veel teisi näiteid tuua. Aga millegipärast ma usun, et seal võib tõepõhi taga olla.

• postituste oma elu - bloginduse mõnud ei piirdu üksnes heade postituste lugemisega. Sageli põnevus seal alles algab - on blogisid, mille lugejaskond on piisavalt suur ja aktiivne, et mõnd teemat edasi arendada ja uusi vaatekohti välja tuua. On teemasid, mis kütavad kirgi ja panevad inimesed kaasa rääkima. Ja oh kui põnev on seda kõike jälgida.

• arenev kultuur - Wiki andmetel oli 2007. aastal üle maailmas üle 112 miljoni (!) blogi. Kahtlemata on see arv tänaseks veelgi suurenenud. Maailmast rääkimata, aga ka Eestis on blogindus juba täitsa arvestatav meedium. Selle tõestuseks on muidugi igasuguste poliitikute blogid, aga ka blogisid koondavad ja paremaid palu välja noppivad keskkonnad.

• intelligentne viis aja surnuks löömiseks - paraku see nii on, et väga suure osa oma ajast veedame me internetis ja, mis seal salata, mitte kõik see aeg ei kulu millegi äärmiselt kasuliku tegemise peale. Aga kui see juba kord nii on, et suur osa meie elust (ja miks mitte ka identiteedist) asub kusagil virtuaalkeskkonnas, siis miks mitte veeta seda võimalikult harivalt ja mõttekalt. Ja blogindus on selleks ideaalne viis.
  

Pikk tee käia

Oh, kuidas mulle ei meeldi laste peale karjuda. Ja oh, kuidas ma teinekord lihtsalt muud moodi ei oska.

Ma ei tea, millest see tuleb, et toimetulek mõne klassiga lihtsalt on nii palju keerulisem kui teisega. No on sellised "hullud" klassid. Kuidas need tekivad - kas ühte klassi lihtsalt satubki kokku suur hulk "murelapsi" või on iga "hull" klass tegelikult väikese hulga tõeliste "murelaste" poolt hulluks aetud tavalisi lapsi? - ka seda ma ei tea. Aga ma tean, et minu pedagoogiline pagas on kindlalt alles liialt väike selleks, et ma suudaksin ühe sellise n-ö hullu klassi ennast kuulama panna.

Vahemärkusena lisan siia, et tegelikult mulle ei meeldi sõna "murelaps" ja ma kasutan seda, kuna paremat ei ole. Ma siiralt usun, et murelaste olemasolu klassis ja nende edukas toimimine neile vastaval õppetasemel on pöördvõrdelises seoses õpetaja professionaalsusega. Ehk siis - hea õpetaja suudab igas õpilases tema parimad omadused välja tuua. Järgnev jutt kirjeldab aga, kui pikk maa minul endal on veel käia, et saada "murelaps"-õpetajast päris-õpetajaks.

Käisin täna lapsi testimas. Tavakooli II klass, 13 last klassis. Lapsed, nagu lapsed ikka - põnevil, aga natuke hirmul ka, et mis juhtuma hakkab. Nii, kui ma ütlen, et selle töö eest nad hindeid ei saa, käib klassist kergendusekahin läbi. Hirm kaob, õhkkond muutub julgemaks, hääled tugevamaks. Teen natuke kõvemat häält, et laste tähelepanu endale saada. Toimib - hetkeks jäävad kõik vakka ja kuulavad. Paari sekundi möödudes on efekt küll kadunud, aga heakene küll.

Mida aeg edasi, seda valjemaks ja julgemaks klass muutub. Ja ma pean ütlema, et antud klassi puhul oli tegemist selle teise variandiga - n-ö murelasteks oli 4 poissi, kes üksteisest innustust ja julgust saades endid üles kütsid. Mind paraku ka.

Alguses ma neist kuigipalju välja ei tee, las möllavad. Ei taha ju kohe negatiivselt alustada. Mõni kõvem sõna küll sekka, aga sinna ta jääb.
Paraku on kõigi korralekutsumiste efektid väga lühiaegsed, seetõttu otsustan jõulisemate kasuks. "Kas te saate aru, kui halva mulje te endast niimoodi käitudes jätate? Ma ei ole siia tulnud teid hindama, vaid teiega kohtuma ja te esindate siin oma kooli ja klassi!" lausun, ise ühe poisi juurest teise juurde kõndides. "Me oleme siin ainult oma klassiga ja meil pole kellelegi muljet jätta!" hüüab üks poistest mulle vastu, andes mõista, et minule kui võõrale inimesele mulje jätmine ei ole talle pähegi tulnud. Selge, miks peakski.

Lähen klassi ette, püüan testi jätkata, kuid mingi hetk muutub see praktiliselt võimatuks. Vana hea tuttav veri-valgub-pähe tunne tuleb ja ma ütlen umbes kahekordse tugevuse ja poole kõrgema tooniga kui tavaliselt, ise sõrmega ukse poole osutades: "Kes ei taha jätkata, palun, võid ära minna. Teine klass juba, aru võiks natuke peas olla!" Viimane lause (klassinumbrit varieerides, sõltuvalt klassist), muide, toimib tavaliselt üsna hästi. Ja ka seekord. Lisaks muidugi ehmatus, et mingi suvaline tšikk äsja nende peale karjus. Tulemuseks tuttav pilt - laste suurte silmadega, veidi hirmul näod minu poole vaatamas, kõigil suu kinni, ja klassis haudvaikus. Vaikus. Vaikus. Aga millise hinnaga.

Jätkan testiga, lootes, et suutsin "korra majja lüüa". Jah, nüüdne efekt on pikem, seda küll, aga mitte püsiv. Oh ei. Juba mõne lühikese minuti möödudes on olukord klassis muutunud samasuguseks kui enne. Otsustan poistest mõni aeg mitte välja teha. Lõpuks, veel viimase meeleheitliku katsena, kasutan vana ja kulunud "Kas sa tahad direktori või õppealajuhataja juurde minna?" võtet, mis on teadagi juba ette hukule määratud.

Peale seda saangi aru, et kogu mu pedagoogi-arsenal on ära kasutatud. Ei ole enam midagi, mida oskaks öelda või teha. Ei ole ka motivatsiooni. Las läheb, taban end mõtlemas. Teen testi tuimalt lõpuni, õnnelik, et ma nende klassijuhataja ei pea olema.