reede, november 27, 2009

Eee..mis faktid?

Aah, lapsed on lahedad. Eriti, kui nad on tõenäoliselt tulevased Nobeli auhinna kandidaadid.

Teen individuaalset tööd 3. klassi andeka poisiga, kellel oletatavalt on Aspergeri sündroom. Teisisõnu lapsega, kelle matemaatiline võimekus on kordades tugevam kui tema eakaaslastel. Või mis eakaaslastel, ilmselt juba praegu tugevam kui minul.

Lapse klassikaaslased hakkavad just õppima viiega korrutamist. Mina lükkan poisile ette töölehe, mille esimesteks ülesanneteks on tuhandetega liitmine ja lahutamine. Nagu muuseas arvutab ta avaldisi, ise neid kõva häälega kommenteerides, mille vastuste õigsust mina peast ei ole võimalik kontrollima. Või kui, siis meeeeletult pika mõtlemise peale. Laps jõuab avaldise 4003 - 2307 = juurde.
"4003 - milline naljakas number! 4003 miinus 2307 on... 1696. 1696 - see on ju 30 aastat peale Londoni pommitamist!"
Mm.. mis on Londoni pommitamine??
Loomulikult ei julge ma seda kõva häälega välja öelda, vaid noogutan poisi ütlusele kriipsuks tõmmatud suu ja punnis silmadega kiirelt kaasa.

Edasi teeb poiss töölehe muud ülesandedki nagu muuseas lõpuni. Enne viimaste ülesannete lõpetamist toob õpetaja lauale raamatu matemaatikast, öeldes: "See on tema lemmikraamat. Kui ta saab ülesanded tehtud, võib ta autasuks seda vaadata."
Väike imelaps minu kõrval lausub, ise veel viimaseid ülesandeid lõpetades: "Otsi sealt välja fraktaalid, need on mu lemmikud."
"Ee...mis faktid?" küsin ma täpsustuseks üle.
"Fraktaaaalid," lausub poiss mulle alt üles otsa vaadates rõhutatult.
"Ahsooo ..."
Otsin sisukorrast üles sõna fraktaalid, keeran vastava lehekülje ja jään huviga peatükki silmitsema. Tõesti, väga ilusad pildid on. Nagu näiteks see siin:


Mulle hakkab koitma, et mõni aeg tagasi rääkis mulle fraktaalidest ka T. Vaatasime Wikist pilte ja puha. Oli jah täitsa huvitav, kuni ma selle ära unustasin. Mis juhtus paraku üsna kiiresti... Aga meie oleme üle 20 aasta vanad ja käime ülikoolis. Tema on vaevalt 10 ja käib kolmandas klassis.
"Fraktaalid on väga huvitavad. Iga väiksem osa on koopia tervikust. Nagu näiteks see kolmnurk siin," osutab ta ühele fraktaalile.


"Suure kolmnurga sees on palju väikseid kolmnurki, mille sees on palju väikseid kolmnurki, mille sees on palju väikseid kolmnurki," räägib ta põnevusega. "See võib nii lõpmatult edasi minna!"
On näha, kuidas ta on tõeliselt põnevil sellest, mida ta näeb. Mina omakorda olen põnevil sellest, mida mina näen. Ehk siis väikest geeniust.

Edasi lappame me raamatut veel ja poiss räägib mulle babüloonia kiilkirjast ja muust tema jaoks igapäevasest.
"Babüloonia numbreid tunnen ma juba ammu!" lausub ta ja seletab mulle nende kirjutamise seaduspära.
Mina lihtsalt kuulan ja ... õpin. Tore, kui rollid teinekord totaalselt vahetusse lähevad.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.