Esmaspäev, aprill 27, 2009

Pikk tee käia

Oh, kuidas mulle ei meeldi laste peale karjuda. Ja oh, kuidas ma teinekord lihtsalt muud moodi ei oska.

Ma ei tea, millest see tuleb, et toimetulek mõne klassiga lihtsalt on nii palju keerulisem kui teisega. No on sellised "hullud" klassid. Kuidas need tekivad - kas ühte klassi lihtsalt satubki kokku suur hulk "murelapsi" või on iga "hull" klass tegelikult väikese hulga tõeliste "murelaste" poolt hulluks aetud tavalisi lapsi? - ka seda ma ei tea. Aga ma tean, et minu pedagoogiline pagas on kindlalt alles liialt väike selleks, et ma suudaksin ühe sellise n-ö hullu klassi ennast kuulama panna.

Vahemärkusena lisan siia, et tegelikult mulle ei meeldi sõna "murelaps" ja ma kasutan seda, kuna paremat ei ole. Ma siiralt usun, et murelaste olemasolu klassis ja nende edukas toimimine neile vastaval õppetasemel on pöördvõrdelises seoses õpetaja professionaalsusega. Ehk siis - hea õpetaja suudab igas õpilases tema parimad omadused välja tuua. Järgnev jutt kirjeldab aga, kui pikk maa minul endal on veel käia, et saada "murelaps"-õpetajast päris-õpetajaks.

Käisin täna lapsi testimas. Tavakooli II klass, 13 last klassis. Lapsed, nagu lapsed ikka - põnevil, aga natuke hirmul ka, et mis juhtuma hakkab. Nii, kui ma ütlen, et selle töö eest nad hindeid ei saa, käib klassist kergendusekahin läbi. Hirm kaob, õhkkond muutub julgemaks, hääled tugevamaks. Teen natuke kõvemat häält, et laste tähelepanu endale saada. Toimib - hetkeks jäävad kõik vakka ja kuulavad. Paari sekundi möödudes on efekt küll kadunud, aga heakene küll.

Mida aeg edasi, seda valjemaks ja julgemaks klass muutub. Ja ma pean ütlema, et antud klassi puhul oli tegemist selle teise variandiga - n-ö murelasteks oli 4 poissi, kes üksteisest innustust ja julgust saades endid üles kütsid. Mind paraku ka.

Alguses ma neist kuigipalju välja ei tee, las möllavad. Ei taha ju kohe negatiivselt alustada. Mõni kõvem sõna küll sekka, aga sinna ta jääb.
Paraku on kõigi korralekutsumiste efektid väga lühiaegsed, seetõttu otsustan jõulisemate kasuks. "Kas te saate aru, kui halva mulje te endast niimoodi käitudes jätate? Ma ei ole siia tulnud teid hindama, vaid teiega kohtuma ja te esindate siin oma kooli ja klassi!" lausun, ise ühe poisi juurest teise juurde kõndides. "Me oleme siin ainult oma klassiga ja meil pole kellelegi muljet jätta!" hüüab üks poistest mulle vastu, andes mõista, et minule kui võõrale inimesele mulje jätmine ei ole talle pähegi tulnud. Selge, miks peakski.

Lähen klassi ette, püüan testi jätkata, kuid mingi hetk muutub see praktiliselt võimatuks. Vana hea tuttav veri-valgub-pähe tunne tuleb ja ma ütlen umbes kahekordse tugevuse ja poole kõrgema tooniga kui tavaliselt, ise sõrmega ukse poole osutades: "Kes ei taha jätkata, palun, võid ära minna. Teine klass juba, aru võiks natuke peas olla!" Viimane lause (klassinumbrit varieerides, sõltuvalt klassist), muide, toimib tavaliselt üsna hästi. Ja ka seekord. Lisaks muidugi ehmatus, et mingi suvaline tšikk äsja nende peale karjus. Tulemuseks tuttav pilt - laste suurte silmadega, veidi hirmul näod minu poole vaatamas, kõigil suu kinni, ja klassis haudvaikus. Vaikus. Vaikus. Aga millise hinnaga.

Jätkan testiga, lootes, et suutsin "korra majja lüüa". Jah, nüüdne efekt on pikem, seda küll, aga mitte püsiv. Oh ei. Juba mõne lühikese minuti möödudes on olukord klassis muutunud samasuguseks kui enne. Otsustan poistest mõni aeg mitte välja teha. Lõpuks, veel viimase meeleheitliku katsena, kasutan vana ja kulunud "Kas sa tahad direktori või õppealajuhataja juurde minna?" võtet, mis on teadagi juba ette hukule määratud.

Peale seda saangi aru, et kogu mu pedagoogi-arsenal on ära kasutatud. Ei ole enam midagi, mida oskaks öelda või teha. Ei ole ka motivatsiooni. Las läheb, taban end mõtlemas. Teen testi tuimalt lõpuni, õnnelik, et ma nende klassijuhataja ei pea olema.

Reede, aprill 24, 2009

Selged pildid

Mis oleks üks päev ilma ühistranspordita?
Igav päev, uute tutvuste vaba päev, vot, mis ta oleks.
Õnneks ei saa tänase kohta seda öelda.

Sõidame siis M-ga koolist nr 3-ga koju. Meie kõrvale, üle vahekäigu, satuvad istuma kaks noormeest. Alguses ei pane ma neid rohkem tähele kui seevõrd, et jään ühte neist kuulatama - ega tal mingit kõnepuuet ei ole (tundus sedamaoodi). Aga ei ole, niisama "laisk suu", noh, selline natuke rullnoklik kõnemaneer. Huvitav siiski.
Umbes Pika peatuse kandis, peale seda, kui neil vist omavahel enam miskit rääkida pole, lastakse meie poole lendu üks "Tere". Meie, siivsad ja arglikud neiud, nagu me oleme, ei tee selle peale muud, kui vaatame aknast välja ja proovime näost mitte väga punaseks minna. "Tere neiud!" ei jäta noormees jonni. Meil hakkab juba naljakas. Ikka vahime veel aknast välja, suud muigel, ise aru saades, et mõlemad tüübid samal ajal pingsalt meid vahivad. "Mis te naerate?" Kuna olukord muutub juba imelikuks ja raske on jätta muljet endast kui kuulmispuudega isikust, kellel aimugi ei ole, et teda kõnetada tahetakse, pöördun siis noormehe poole. Nokamüts, t-särk, dressipüksid ja tossud, kõikjale leviv after-shave´i lõhn ja punased, natuke vilavad silmad. Aga heatahtlik nägu. Tahaks öelda, et miski prototüüp justkui oleks, aga ei hakka sildistama.
"Noh, mis sa häbened?" küsib noormees.
"No ma olen loomu poolest juba selline häbelik," vastan.
"Eino, ma ka, ma ka."
"..."
"Ilus ilm väljas."
"On küll," ütlen ja vaatan aknast välja.
"Sul on ilusad raamid."
"..."
"Millega siis tegelete?"
"Kuule sõidan bussiga praegu." Ei taha ju seda suhtlussituatsiooni liiga lihtsaks ka teha.
"Mh, eino ma näen jah, et sõidad bussiga. Aga ma mõtlen, et üleüldse. Kas käid tööl või koolis? Ega ometi mitte ülikoolis?" Viimase küsimuse toon on selline, nagu oleks ta mult just teada saanud, et ma teen regulaarseid reise Kuule. Sõbra nägu peale sõna ülikool kuulmist on ka, võiks öelda, imestuv.
"Ülikoolis jah."
"Ei, mul üks sõber käib ka ülikoolis. Ma ei tea, mis kohas, aga prokuröriks õpib."
"Õigusteaduskonnas ilmselt."
"Jah. Sai ainult oma hinnetega sisse. Tasuta kohale."
"Ahah."
"Aga kui kaua veel käia on jäänud?"
"No nii kaua, kuni ära lõpetan," lausun. Mis on iseenesest õige, sest kunagi ei tea, kas ikka õnnestub nominaalajal lõpetada.
"No sulle meeldib ikka tähti närida. Millal siis lõpetama peaksid? Mitmes kursus oled? Ega ma nii loll ka pole, et ma sellest aru ei saaks," püüab noormees end selgeks teha.
"Väga kaua ei ole enam jäänud. Magistri esimene... "
"Mul õde ka magistris, siis on ikka kaua veel jäänud," võtab noormees jutulõnga üle.
"No tegelikult väga kaua ei ole enam jäänud. Mingi aasta veel, arvestades seda, et neli on juba käidud."
"Ahsoo. Selged pildid, selged pildid."
"Millega ise tegeled?"
"Töö, kodu, ja täna väike pidu. Selles ei ole ju midagi halba?"
"Ei ole."
"Aga mida ise õpite?"
"Eripedagoogikat."
"Oo, mis see on? Mis valdkond nagu?"
"No pedagoogika."
"Eino ma saan aru, jah, et pedagoogika," ütleb noormees naerdes, "aga missee täpsemalt on?"
"No erivajadustega inimeste õpetamine," selgitan.
"Nagu puudega inimeste?"
"Jah."
"Selged pildid, selged pildid," ütleb noormees jälle elutargalt.

Nii see jutuajamine meil kulgeb, kuni Kalda tee peatuseni, kus noormees ja tema sõber bussist maha lähevad. Tore poiss oli tegelikult. Palju selgeid pilte talle.

Teisipäev, aprill 21, 2009

Proov: 1-2-3...

Täna oli tore päev.
Kõigepealt sellepärast, et mõlemad lapsed, kellega ma kogeluse praksi teen, olid kohal. Mis tähendab, et mul on praksi lõpuni ainult loetud korrad veel jäänud.

Siis seepärast, et täna toimus esimest korda häälepraktikum. Tore asi on. Õppejõud on huvitav: ekstravertne ja teatraalne, kuid soe. Rääkides vaatas ta küll enamuse ajast lage, mitte meid, mis tekitas mulje, justkui etendaks ta mingit rolli. Noh, nagu oleks laval ja etleks, mitte ei peaks tudengitele loengut. Tegime mitmeid lõdvestus- ja hingamisharjutusi, mis teatavasti on õige hääletekitamise A ja O.
Ma küll teadsin seda juba enne, kuna olen varemgi hingamisharjutustega tegelenud, kuid pidin täna uuesti nentima, et - õigesti hingata on minu jaoks väga keeruline. Hingata nii, et seisan sirgelt, tõmban nina kaudu õhku sisse ja kõht läheb punni - vot ei tule välja! Istudes, või veel parem - lamades - siis küll, siis on lihtsam. Aga seistes... keeruline.
Ühtlasi saime teada ka, kust saab meie hääl alguse. Kopsust? Oh ei. Õppejõud suunas meid sõnadega, ise samal ajal enda peale osutades: "Pange oma sõrm, jah, sinna alla karvasele kolmnurgale. Nüüd tehke, nagu tahaksite sihvkakoori või midagi muud sellist välja sülitada. Ja tunnetage, mida teie sõrm seal all teeb." Vot sealt karvasest kolmnurgast, sealt see kõik tulebki.

Loengust koju minnes ostsin vanas kaubamajas asuvast kohvikust (seal, kus see väike tädi ühes väikeses nurgas ise saiu küpsetab, teenindab ja kohvikut peab) kaasa Tartu Kõige Parema Singipiruka ja veel mõned saiakesed. Tõesti, ma ei mäleta, millal viimati midagi nii head sõin. Lisaks kõigele on sealt ostetud saiakesed veel soojad ka.

Peale alaalia praktikumist kojutulemist taasavasin ühtlasi oma blogi.
Seega tänane saak: 3 tundi praktikat, mõned hingamisharjutused, 1 suurepärane saiake ja 1 blogi. Pole paha!