Pikk tee käia

Oh, kuidas mulle ei meeldi laste peale karjuda. Ja oh, kuidas ma teinekord lihtsalt muud moodi ei oska.

Ma ei tea, millest see tuleb, et toimetulek mõne klassiga lihtsalt on nii palju keerulisem kui teisega. No on sellised "hullud" klassid. Kuidas need tekivad - kas ühte klassi lihtsalt satubki kokku suur hulk "murelapsi" või on iga "hull" klass tegelikult väikese hulga tõeliste "murelaste" poolt hulluks aetud tavalisi lapsi? - ka seda ma ei tea. Aga ma tean, et minu pedagoogiline pagas on kindlalt alles liialt väike selleks, et ma suudaksin ühe sellise n-ö hullu klassi ennast kuulama panna.

Vahemärkusena lisan siia, et tegelikult mulle ei meeldi sõna "murelaps" ja ma kasutan seda, kuna paremat ei ole. Ma siiralt usun, et murelaste olemasolu klassis ja nende edukas toimimine neile vastaval õppetasemel on pöördvõrdelises seoses õpetaja professionaalsusega. Ehk siis - hea õpetaja suudab igas õpilases tema parimad omadused välja tuua. Järgnev jutt kirjeldab aga, kui pikk maa minul endal on veel käia, et saada "murelaps"-õpetajast päris-õpetajaks.

Käisin täna lapsi testimas. Tavakooli II klass, 13 last klassis. Lapsed, nagu lapsed ikka - põnevil, aga natuke hirmul ka, et mis juhtuma hakkab. Nii, kui ma ütlen, et selle töö eest nad hindeid ei saa, käib klassist kergendusekahin läbi. Hirm kaob, õhkkond muutub julgemaks, hääled tugevamaks. Teen natuke kõvemat häält, et laste tähelepanu endale saada. Toimib - hetkeks jäävad kõik vakka ja kuulavad. Paari sekundi möödudes on efekt küll kadunud, aga heakene küll.

Mida aeg edasi, seda valjemaks ja julgemaks klass muutub. Ja ma pean ütlema, et antud klassi puhul oli tegemist selle teise variandiga - n-ö murelasteks oli 4 poissi, kes üksteisest innustust ja julgust saades endid üles kütsid. Mind paraku ka.

Alguses ma neist kuigipalju välja ei tee, las möllavad. Ei taha ju kohe negatiivselt alustada. Mõni kõvem sõna küll sekka, aga sinna ta jääb.
Paraku on kõigi korralekutsumiste efektid väga lühiaegsed, seetõttu otsustan jõulisemate kasuks. "Kas te saate aru, kui halva mulje te endast niimoodi käitudes jätate? Ma ei ole siia tulnud teid hindama, vaid teiega kohtuma ja te esindate siin oma kooli ja klassi!" lausun, ise ühe poisi juurest teise juurde kõndides. "Me oleme siin ainult oma klassiga ja meil pole kellelegi muljet jätta!" hüüab üks poistest mulle vastu, andes mõista, et minule kui võõrale inimesele mulje jätmine ei ole talle pähegi tulnud. Selge, miks peakski.

Lähen klassi ette, püüan testi jätkata, kuid mingi hetk muutub see praktiliselt võimatuks. Vana hea tuttav veri-valgub-pähe tunne tuleb ja ma ütlen umbes kahekordse tugevuse ja poole kõrgema tooniga kui tavaliselt, ise sõrmega ukse poole osutades: "Kes ei taha jätkata, palun, võid ära minna. Teine klass juba, aru võiks natuke peas olla!" Viimane lause (klassinumbrit varieerides, sõltuvalt klassist), muide, toimib tavaliselt üsna hästi. Ja ka seekord. Lisaks muidugi ehmatus, et mingi suvaline tšikk äsja nende peale karjus. Tulemuseks tuttav pilt - laste suurte silmadega, veidi hirmul näod minu poole vaatamas, kõigil suu kinni, ja klassis haudvaikus. Vaikus. Vaikus. Aga millise hinnaga.

Jätkan testiga, lootes, et suutsin "korra majja lüüa". Jah, nüüdne efekt on pikem, seda küll, aga mitte püsiv. Oh ei. Juba mõne lühikese minuti möödudes on olukord klassis muutunud samasuguseks kui enne. Otsustan poistest mõni aeg mitte välja teha. Lõpuks, veel viimase meeleheitliku katsena, kasutan vana ja kulunud "Kas sa tahad direktori või õppealajuhataja juurde minna?" võtet, mis on teadagi juba ette hukule määratud.

Peale seda saangi aru, et kogu mu pedagoogi-arsenal on ära kasutatud. Ei ole enam midagi, mida oskaks öelda või teha. Ei ole ka motivatsiooni. Las läheb, taban end mõtlemas. Teen testi tuimalt lõpuni, õnnelik, et ma nende klassijuhataja ei pea olema.