reede, mai 14, 2010

Ma olin juba ära unustanud, kuidas muusikal on võime maailma päästa.

Teinekord on tänu muusikale elu nagu filmis - kõnnid mööda tänavat, kõrvaklapid peas ja kõik, mida sa näed, on sinu jaoks loodud stsenaarium.
Aga teinekord toob muusika sind jälle päris ellu tagasi. Siis, kui oled kaduma läinud ja kartsid, et ei leiagi enam tagasiteed. Aga muusika toob sind tagasi.

Ja siis on jälle kevad ja kool hakkab lõppema ja ilus elu ootab ees ja maailm on minu mänguväljak, aga heas mõttes.

Kuula: The Cinematic Orchestra "To Build a Home".

neljapäev, aprill 08, 2010

Jutukad tädid

Viimasel ajal on juhtunud, et võõrad tädid hakkavad minuga rääkima. Ei tea, miks, aga loodan tendentsi jätkumist. Sest julged inimesed on toredad.

Kõigepealt siis. Eelmisel nädalal. Istun ja ootan peatuses bussi. Kõrvas laulab The Temper Trap: Sweeeeet disposition ... Never too soon ... Päike paistab näkku, panen silmad kinni ja jõuan just mõelda, et elu on ilus, kui kuulen läbi klappide, et keegi kõnetab mind. Teen silmad lahti ja näen, et minu kõrval istuv tädike osutab sõrmega mu tennistele ja räägib midagi.
"Kuidas?" küsin, ise ühte klappi kõrvast võttes.
"Vaatan, et teil on nii head jalanõud! Mul oleks ka selliseid vaja."
"Jah... need on Tartust ostetud, " ei oska ma esimese hooga muud öelda.
"Jah?" muutub tädi lootusrikkamaks. "Kesklinnast?"
"Jah, Taskust."
"Kas esimeselt või teiselt korruselt?"
"Esimeselt."
"Ma pean siis ka sinna minema ja endale sellised ostma. Need on ikka head jalanõud, jah?"
"Jah, on küll. Hea paksu tallaga, ei põruta üldse," vastan ja mõistan, et räägiksin tädiga meeleldi pikemaltki, kuna ta tundub tõesti tore olevat. Siis aga sõidabki buss peatusesse ja etüüd nimega "Jalanõud" lõppeb.

Täna. Jalutan Anne kanali ja Emajõe vahele tehtud kruusateed mööda Sõpruse silla poole. Eemalt näen, et mulle vastutulev naisterahvas kummardub maha ja korjab midagi üles. Mõne aja pärast oleme teineteisele päris lähedal.
"Vaata, ma leidsin kalliskivi!" hüüab naine ja tuleb väljasirutatud käega minu juurde. Tema olekust jääb mulje nagu võõrale inimesele oma uudise teatamine on kõige normaalsem asi üldse. Aga miks ka mitte, tõepoolest.
"Jaah, oi kui ilus," vastan. Naisel on käes pirakas helepruun kristall, nagu neid ikka aeg-ajalt leida võib. Aga ma ei kujuta ette, kui sagedasti sellised asjad kruusa sisse satuvad. Nii et võib-olla oligi tegemist tõelise aardega.
"Ma käin kogu aeg seda teed mööda. Paekivi, see on tõeline väärtus! Meie siin kõnnime selle peal, aga mõned ostavad seda kulla hinnaga. Meilt müüakse seda Rootsi. Aga see on tõesti hea tee. Ma ei kannata seda automüra kohe üldse!" räägib ta ühtejutti ja osutab peaga Pikal tänaval sõitva autoderivi poole.
Mina kuulan ja noogutan ja pean aru, mis sorti inimese otsa ma nüüd sattusin. Kas lasta naisel edasi vadistada? Või kaasa rääkida? Või hoopis minema joosta, mine tea, mis veel saab?
Otsustan esimese variandi kasuks.
"Sa elad sealpool?" küsib naine minult ja osutab Eedeni poole.
"Jah," naeratan ja hakkan ennast minekule sättima. Imelik on ikka natukene, kui võõras inimene sinatab.
"Noh, hea küll siis! Siin tee peal peab aga ettevaatlikult kõndima, et kakajunnidele otsa ei komistaks!" Naine lehvitab ja kõnnib minema. Etüüd "Kalliskivi" lõppeb, kardinad tõmmatakse ette ja publik plaksutab.

Elu ongi nagu teater.