teisipäev, mai 05, 2009

Õppides õpetajaks

Mõned mälestuskillud esimesest Kroonuaia-nädalast.

Jalutame 4. klassiga alla Emajõe äärde. Enamik lapsi on kas kaugele ette jooksnud või tükk maad tahapoole jäänud. Mõned kogunevad minu ümber.
"Õpetaja, kellega sul täna veel tund on olnud?"
"Kuuenda klassiga."
"Aga räägi, mida te tegite? Kas nad olid ikka head lapsed?"
"Olid küll, väga head lapsed olid."
"Meie oleme ka head lapsed."
"Ahah."
"Sina olid enne kolmandas klassis ka, onju?"
"Jah, olin küll." (tegin talvel 3. klassis oma koolipraktikat)
"Seal kolmandas klassis on kogu aeg nii suur lärm! Meie oleme klassis vaikselt ja siis kogu aeg kuuleme, et seal kõik lapsed kisavad."
Nägu kisub muigele.. Nii tuttav olukord. Nii tõesti oli - nad kisasidki väga, väga palju.
"Kas õpetaja kisa ka siis kuulete?"
"Jah, ikka."
Ilmselt on nad ka minu kisa siis päris mitu korda kuulnud...

***

Oleme jõudnud emajõe äärde. Kes kiigub, kes ronib redelil, kes on läinud päris jõe äärde uudistama.
Kaks marakratt-poissi on roninud laste kiikude peale ja nüüd kiiguvad neil, päris suur hoog on sees.
"Oh, see on parem kui seks!" hüüab üks neljandik valjult üle linnulaulu.

***

Oleme lastega lodjakuuris, kus meister parajasti tööd teeb.
"Õpetaja, minu isa ehitab ka laevu!"
"Ahsoo!"
"Jaa! Ta ehitab kuuekordseid laevu! Neli korrust on valmis saanud. Need on maailma suurimad laevad! Seal on basseinid ja mullivannid sees! Tema ise ehitab neid!"
"Ahah..."
Ei ole veel päris täpselt seda selgeks saanud, mida nende jutust tõe pähe võtta, mida mitte. Iseenesest ei peaks ju üldse kahtlustama, et nad asju välja mõtlevad, aga jube kahtlane on, kui iga asja peale, mis jutuks tuleb, hüüab keegi välja, et tema isa või onu või vend või ema jne tegeleb sellega samuti. Ja loomulkult veeeeelgi suuremalt ja paremini.

***

Jalutame Emajõe ääres.
"Õpetaja, kas ma võin muusikat panna?"
"Ära praegu pane, linnud laulavad nii ilusasti."
"Hea küll."
Jõuame liivaväljakuni, kus kõik mängima hakkavad. Istun pingile, poiss minu kõrvale.
"Õpetaja, nüüd ma küll panen muusika mängima. "
Poiss võtab oma mobiili taskust välja, ise lausudes: "Ma pean seda kuulama, see on mu lemmiklugu!"
Mobiilis hakkab laulma hele meeshääl: "It´s too late to apologise! It´s too late... "
"Onju hea lugu!"
"On küll."
Läheb mõni aeg edasi ja hakkame kooli poole sammuma. Hele meeshääl laulab endiselt lindudega võidu.
"See on nii hea lugu! See on mu lemmiklaul!" ei saa poiss mainimata jätta.
"See on mul helinaks ka. Praegu keegi ei helista, praegu ma niisama lasen seda, aga muidu on see mul helinaks ka."
Meiega koos sammuv tüdruk lausub seepeale: "Mina panen enda telefoni helinaks selle loo "Ma olen pede." Minu onu kogu aeg kuulab seda ja laulab kaasa: Ma olen pede, ma olen pede, pede, pede..." tutvustab tüdruk meeleolukalt meile oma onu lemmiklaulu.
Sellistel hetkeldel on vist küll võimalik heita pilk laste kodudesse ja ilma hinnanguid andamata lihtsalt uudishimulikult vaadata, mis neis toimub.

laupäev, mai 02, 2009

Miks mulle meeldib blogindus

Hakkasin täna mõtlema, miks ma blogin või miks ma ise teiste blogisid loen. Panen kirja, milleni jõudsin.

  • minu maailm - enda blogi on justkui omaette eksisteeriv väike maailm, kus asjad käivad just nii nagu mina neid sätin. Kummaline, aga seda tunnet ei ole üldises elus just üleliia palju. Paratamatult pean/peame igapäevaelus alati arvestama ka kellegi teise arvamuste, hoiakute, mõtete, veendumuste, hirmude, armude ja mille kõigega veel. Aga blogi, sellega nii ei ole. Ma võin siin kirjutada ja öelda just seda, mida mina hetkel heaks arvan (loomulikult, kuna tegemist on ikkagi avaliku keskkonnaga, siis läheb kuskilt ka piir, aga seda mul kavas ületada niikuinii ei ole). Ehk siis, blogi on koht, kus saab toimida just ja ainult iseenda arvamuste, hoiakute, mõtete, veendumuste, hirmude ja armude ajel.

  • minu mõtted - natuke juba eelmises punktis käsitletud, aga lisan veel tõdemuse, et teinekord lihtsalt tulevad head mõtted, mida on justkui patt ära unustada. Ja siis on hea, kui on koht, kuhu need talletada. Võibolla isegi mitte selle pärast, et neid kunagi kõiki üle lugeda, vaid lihtsalt teadmise pärast, et sa oled oma mõtet pidanud piisavalt väärtuslikuks selleks, et ta kuskil ära märkida. Noh, blogi tema algses tähenduses iseloomustab vist kõige paremini mõte, et on ta ju nagu lauanurgale unustatud avatud päevik...


  • vaba maailm - lisaks sellele, et blogi on lihtsalt hea lugemine, on temast aina rohkem kujunemas justkui uus vaba ajakirjandus. Ma ei tea, ja ma ei ole kindel, kas keegi täpselt teab, kui kallutatud on meedia meie ümber. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tekib tunne, et on. Ja väga. Näiteks räägiti Zeitgeist Addendum ´is sellest, et ka CNN on suurte korporatsioonide poolt ära ostetud. Jumal teab, et ei ole minul piisavalt teadmisi selleks, et seda väidet ümber lükata või selle tõestuseks veel teisi näiteid tuua. Aga millegipärast ma usun, et seal võib tõepõhi taga olla.

  • postituste oma elu - bloginduse mõnud ei piirdu üksnes heade postituste lugemisega. Sageli põnevus seal alles algab - on blogisid, mille lugejaskond on piisavalt suur ja aktiivne, et mõnd teemat edasi arendada ja uusi vaatekohti välja tuua. On teemasid, mis kütavad kirgi ja panevad inimesed kaasa rääkima. Ja oh kui põnev on seda kõike jälgida.

  • arenev kultuur - Wiki andmetel oli 2007. aastal üle maailmas üle 112 miljoni (!) blogi. Kahtlemata on see arv tänaseks veelgi suurenenud. Maailmast rääkimata, aga ka Eestis on blogindus juba täitsa arvestatav meedium. Selle tõestuseks on muidugi igasuguste poliitikute blogid, aga ka blogisid koondavad ja paremaid palu välja noppivad keskkonnad.

  • intelligentne viis aja surnuks löömiseks - paraku see nii on, et väga suure osa oma ajast veedame me internetis ja, mis seal salata, mitte kõik see aeg ei kulu millegi äärmiselt kasuliku tegemise peale. Aga kui see juba kord nii on, et suur osa meie elust (ja miks mitte ka identiteedist) asub kusagil virtuaalkeskkonnas, siis miks mitte veeta seda võimalikult harivalt ja mõttekalt. Ja blogindus on selleks ideaalne viis.