Teisipäev, mai 05, 2009

Õppides õpetajaks

Mõned mälestuskillud esimesest Kroonuaia-nädalast.

Jalutame 4. klassiga alla Emajõe äärde. Enamik lapsi on kas kaugele ette jooksnud või tükk maad tahapoole jäänud. Mõned kogunevad minu ümber.
"Õpetaja, kellega sul täna veel tund on olnud?"
"Kuuenda klassiga."
"Aga räägi, mida te tegite? Kas nad olid ikka head lapsed?"
"Olid küll, väga head lapsed olid."
"Meie oleme ka head lapsed."
"Ahah."
"Sina olid enne kolmandas klassis ka, onju?"
"Jah, olin küll." (tegin talvel 3. klassis oma koolipraktikat)
"Seal kolmandas klassis on kogu aeg nii suur lärm! Meie oleme klassis vaikselt ja siis kogu aeg kuuleme, et seal kõik lapsed kisavad."
Nägu kisub muigele.. Nii tuttav olukord. Nii tõesti oli - nad kisasidki väga, väga palju.
"Kas õpetaja kisa ka siis kuulete?"
"Jah, ikka."
Ilmselt on nad ka minu kisa siis päris mitu korda kuulnud...

***

Oleme jõudnud emajõe äärde. Kes kiigub, kes ronib redelil, kes on läinud päris jõe äärde uudistama.
Kaks marakratt-poissi on roninud laste kiikude peale ja nüüd kiiguvad neil, päris suur hoog on sees.
"Oh, see on parem kui seks!" hüüab üks neljandik valjult üle linnulaulu.

***

Oleme lastega lodjakuuris, kus meister parajasti tööd teeb.
"Õpetaja, minu isa ehitab ka laevu!"
"Ahsoo!"
"Jaa! Ta ehitab kuuekordseid laevu! Neli korrust on valmis saanud. Need on maailma suurimad laevad! Seal on basseinid ja mullivannid sees! Tema ise ehitab neid!"
"Ahah..."
Ei ole veel päris täpselt seda selgeks saanud, mida nende jutust tõe pähe võtta, mida mitte. Iseenesest ei peaks ju üldse kahtlustama, et nad asju välja mõtlevad, aga jube kahtlane on, kui iga asja peale, mis jutuks tuleb, hüüab keegi välja, et tema isa või onu või vend või ema jne tegeleb sellega samuti. Ja loomulkult veeeeelgi suuremalt ja paremini.

***

Jalutame Emajõe ääres.
"Õpetaja, kas ma võin muusikat panna?"
"Ära praegu pane, linnud laulavad nii ilusasti."
"Hea küll."
Jõuame liivaväljakuni, kus kõik mängima hakkavad. Istun pingile, poiss minu kõrvale.
"Õpetaja, nüüd ma küll panen muusika mängima. "
Poiss võtab oma mobiili taskust välja, ise lausudes: "Ma pean seda kuulama, see on mu lemmiklugu!"
Mobiilis hakkab laulma hele meeshääl: "It´s too late to apologise! It´s too late... "
"Onju hea lugu!"
"On küll."
Läheb mõni aeg edasi ja hakkame kooli poole sammuma. Hele meeshääl laulab endiselt lindudega võidu.
"See on nii hea lugu! See on mu lemmiklaul!" ei saa poiss mainimata jätta.
"See on mul helinaks ka. Praegu keegi ei helista, praegu ma niisama lasen seda, aga muidu on see mul helinaks ka."
Meiega koos sammuv tüdruk lausub seepeale: "Mina panen enda telefoni helinaks selle loo "Ma olen pede." Minu onu kogu aeg kuulab seda ja laulab kaasa: Ma olen pede, ma olen pede, pede, pede..." tutvustab tüdruk meeleolukalt meile oma onu lemmiklaulu.
Sellistel hetkeldel on vist küll võimalik heita pilk laste kodudesse ja ilma hinnanguid andamata lihtsalt uudishimulikult vaadata, mis neis toimub.

Kommentaare ei ole: