Reede, aprill 24, 2009

Selged pildid

Mis oleks üks päev ilma ühistranspordita?
Igav päev, uute tutvuste vaba päev, vot, mis ta oleks.
Õnneks ei saa tänase kohta seda öelda.

Sõidame siis M-ga koolist nr 3-ga koju. Meie kõrvale, üle vahekäigu, satuvad istuma kaks noormeest. Alguses ei pane ma neid rohkem tähele kui seevõrd, et jään ühte neist kuulatama - ega tal mingit kõnepuuet ei ole (tundus sedamaoodi). Aga ei ole, niisama "laisk suu", noh, selline natuke rullnoklik kõnemaneer. Huvitav siiski.
Umbes Pika peatuse kandis, peale seda, kui neil vist omavahel enam miskit rääkida pole, lastakse meie poole lendu üks "Tere". Meie, siivsad ja arglikud neiud, nagu me oleme, ei tee selle peale muud, kui vaatame aknast välja ja proovime näost mitte väga punaseks minna. "Tere neiud!" ei jäta noormees jonni. Meil hakkab juba naljakas. Ikka vahime veel aknast välja, suud muigel, ise aru saades, et mõlemad tüübid samal ajal pingsalt meid vahivad. "Mis te naerate?" Kuna olukord muutub juba imelikuks ja raske on jätta muljet endast kui kuulmispuudega isikust, kellel aimugi ei ole, et teda kõnetada tahetakse, pöördun siis noormehe poole. Nokamüts, t-särk, dressipüksid ja tossud, kõikjale leviv after-shave´i lõhn ja punased, natuke vilavad silmad. Aga heatahtlik nägu. Tahaks öelda, et miski prototüüp justkui oleks, aga ei hakka sildistama.
"Noh, mis sa häbened?" küsib noormees.
"No ma olen loomu poolest juba selline häbelik," vastan.
"Eino, ma ka, ma ka."
"..."
"Ilus ilm väljas."
"On küll," ütlen ja vaatan aknast välja.
"Sul on ilusad raamid."
"..."
"Millega siis tegelete?"
"Kuule sõidan bussiga praegu." Ei taha ju seda suhtlussituatsiooni liiga lihtsaks ka teha.
"Mh, eino ma näen jah, et sõidad bussiga. Aga ma mõtlen, et üleüldse. Kas käid tööl või koolis? Ega ometi mitte ülikoolis?" Viimase küsimuse toon on selline, nagu oleks ta mult just teada saanud, et ma teen regulaarseid reise Kuule. Sõbra nägu peale sõna ülikool kuulmist on ka, võiks öelda, imestuv.
"Ülikoolis jah."
"Ei, mul üks sõber käib ka ülikoolis. Ma ei tea, mis kohas, aga prokuröriks õpib."
"Õigusteaduskonnas ilmselt."
"Jah. Sai ainult oma hinnetega sisse. Tasuta kohale."
"Ahah."
"Aga kui kaua veel käia on jäänud?"
"No nii kaua, kuni ära lõpetan," lausun. Mis on iseenesest õige, sest kunagi ei tea, kas ikka õnnestub nominaalajal lõpetada.
"No sulle meeldib ikka tähti närida. Millal siis lõpetama peaksid? Mitmes kursus oled? Ega ma nii loll ka pole, et ma sellest aru ei saaks," püüab noormees end selgeks teha.
"Väga kaua ei ole enam jäänud. Magistri esimene... "
"Mul õde ka magistris, siis on ikka kaua veel jäänud," võtab noormees jutulõnga üle.
"No tegelikult väga kaua ei ole enam jäänud. Mingi aasta veel, arvestades seda, et neli on juba käidud."
"Ahsoo. Selged pildid, selged pildid."
"Millega ise tegeled?"
"Töö, kodu, ja täna väike pidu. Selles ei ole ju midagi halba?"
"Ei ole."
"Aga mida ise õpite?"
"Eripedagoogikat."
"Oo, mis see on? Mis valdkond nagu?"
"No pedagoogika."
"Eino ma saan aru, jah, et pedagoogika," ütleb noormees naerdes, "aga missee täpsemalt on?"
"No erivajadustega inimeste õpetamine," selgitan.
"Nagu puudega inimeste?"
"Jah."
"Selged pildid, selged pildid," ütleb noormees jälle elutargalt.

Nii see jutuajamine meil kulgeb, kuni Kalda tee peatuseni, kus noormees ja tema sõber bussist maha lähevad. Tore poiss oli tegelikult. Palju selgeid pilte talle.

Kommentaare ei ole: