Reprotaaž Eedenist

On viimane hommik Tartus. Noh, mõneks päevaks tulen siia veel küll ka tagasi 15. juuni paiku, kui viimane eksam on, kuid suures plaanis on selleks aastaks kõik. Ei hakka möödunud aastat iseloomustama, ei oskagi, liiga värske teine veel. Küll aga võin praegu öelda, et lõpp on tollel küll mõnus - istun hetkel meie uue kodu väikeses köögis, vaatan aknast välja ja näen... kaski ja nende taga Eedeni parklat ja ohtrat liiklusvoolu (big city life, mis siin ikka), kasutan kuskilt ülevalt saadetud tasuta netti ja mõtlen, et pagan, see koht on just selline, millisena ma olen oma esimest päris-kodu (noh, peaaegu ju on) ette kujutanud. Jube hea tunne on. Ei taha minna liiga pateetiliseks, aga ma tõesti tunnen, et midagi sellist head oli sellesse üldisesse hallusesse hädasti vaja. Nagu väike päike. Ja korteri seinad, muide, ongi helekollased :)

Aga mida siis veel. Olen aru saanud, et blogi pidamine on ikka aegavõttev tegevus. Seepärast ka suur paus eelmise ja selle postituse vahel - hirmus kiire oli vahepeal ja blogi oli to do-listis ikka kuskil lõpupoole. Ega polnud eriti miskit kirjutada ka. Või pigem - ei osanud... Selles suhtes ma ikka imetlen inimesi, kes oma blogisid kogu aeg regulaarselt täiendavad ja siis loendavad sinna üles kõik asjad, mida nad vahepeal teha on jõudnud. Uskumatu tööjõudlus. Ja viitsimine.

Kell liigub kiiresti, nagu suurlinnades ikka kombeks :) Ja seepärast ma rohkem ei kirjuta, pean pakkima hakkama. Tegevus, millega me oma viimased vist 3 päeva oleme pidevalt mööda saatnud. Ma ei imesta, kui ma nüüd mõni aeg papp-kasti luupainajaid näen. Lihtsalt kõik kohad on neid täis. Ja kastid omakorda on muidugi täis asju asju asju... uskumatu, kui palju staffi meil kõigest kahe peale on. Uhhh.

Ja lõpetuseks, nagu meil Eedenis on kombeks öelda: söö õunu ja hoidu ussidest!