Täna oli tore päev.
Kõigepealt sellepärast, et mõlemad lapsed, kellega ma kogeluse praksi teen, olid kohal. Mis tähendab, et mul on praksi lõpuni ainult loetud korrad veel jäänud.
Siis seepärast, et täna toimus esimest korda häälepraktikum. Tore asi on. Õppejõud on huvitav: ekstravertne ja teatraalne, kuid soe. Rääkides vaatas ta küll enamuse ajast lage, mitte meid, mis tekitas mulje, justkui etendaks ta mingit rolli. Noh, nagu oleks laval ja etleks, mitte ei peaks tudengitele loengut. Tegime mitmeid lõdvestus- ja hingamisharjutusi, mis teatavasti on õige hääletekitamise A ja O.
Ma küll teadsin seda juba enne, kuna olen varemgi hingamisharjutustega tegelenud, kuid pidin täna uuesti nentima, et - õigesti hingata on minu jaoks väga keeruline. Hingata nii, et seisan sirgelt, tõmban nina kaudu õhku sisse ja kõht läheb punni - vot ei tule välja! Istudes, või veel parem - lamades - siis küll, siis on lihtsam. Aga seistes... keeruline.
Ühtlasi saime teada ka, kust saab meie hääl alguse. Kopsust? Oh ei. Õppejõud suunas meid sõnadega, ise samal ajal enda peale osutades: "Pange oma sõrm, jah, sinna alla karvasele kolmnurgale. Nüüd tehke, nagu tahaksite sihvkakoori või midagi muud sellist välja sülitada. Ja tunnetage, mida teie sõrm seal all teeb." Vot sealt karvasest kolmnurgast, sealt see kõik tulebki.
Loengust koju minnes ostsin vanas kaubamajas asuvast kohvikust (seal, kus see väike tädi ühes väikeses nurgas ise saiu küpsetab, teenindab ja kohvikut peab) kaasa Tartu Kõige Parema Singipiruka ja veel mõned saiakesed. Tõesti, ma ei mäleta, millal viimati midagi nii head sõin. Lisaks kõigele on sealt ostetud saiakesed veel soojad ka.
Peale alaalia praktikumist kojutulemist taasavasin ühtlasi oma blogi.
Seega tänane saak: 3 tundi praktikat, mõned hingamisharjutused, 1 suurepärane saiake ja 1 blogi. Pole paha!
Kõigepealt sellepärast, et mõlemad lapsed, kellega ma kogeluse praksi teen, olid kohal. Mis tähendab, et mul on praksi lõpuni ainult loetud korrad veel jäänud.
Siis seepärast, et täna toimus esimest korda häälepraktikum. Tore asi on. Õppejõud on huvitav: ekstravertne ja teatraalne, kuid soe. Rääkides vaatas ta küll enamuse ajast lage, mitte meid, mis tekitas mulje, justkui etendaks ta mingit rolli. Noh, nagu oleks laval ja etleks, mitte ei peaks tudengitele loengut. Tegime mitmeid lõdvestus- ja hingamisharjutusi, mis teatavasti on õige hääletekitamise A ja O.
Ma küll teadsin seda juba enne, kuna olen varemgi hingamisharjutustega tegelenud, kuid pidin täna uuesti nentima, et - õigesti hingata on minu jaoks väga keeruline. Hingata nii, et seisan sirgelt, tõmban nina kaudu õhku sisse ja kõht läheb punni - vot ei tule välja! Istudes, või veel parem - lamades - siis küll, siis on lihtsam. Aga seistes... keeruline.
Ühtlasi saime teada ka, kust saab meie hääl alguse. Kopsust? Oh ei. Õppejõud suunas meid sõnadega, ise samal ajal enda peale osutades: "Pange oma sõrm, jah, sinna alla karvasele kolmnurgale. Nüüd tehke, nagu tahaksite sihvkakoori või midagi muud sellist välja sülitada. Ja tunnetage, mida teie sõrm seal all teeb." Vot sealt karvasest kolmnurgast, sealt see kõik tulebki.
Loengust koju minnes ostsin vanas kaubamajas asuvast kohvikust (seal, kus see väike tädi ühes väikeses nurgas ise saiu küpsetab, teenindab ja kohvikut peab) kaasa Tartu Kõige Parema Singipiruka ja veel mõned saiakesed. Tõesti, ma ei mäleta, millal viimati midagi nii head sõin. Lisaks kõigele on sealt ostetud saiakesed veel soojad ka.
Peale alaalia praktikumist kojutulemist taasavasin ühtlasi oma blogi.
Seega tänane saak: 3 tundi praktikat, mõned hingamisharjutused, 1 suurepärane saiake ja 1 blogi. Pole paha!
Postitused
1 kommentaar:
see tädi teeb pääääris häid saiakesi
Postita kommentaar