Esmaspäev, oktoober 09, 2006

Õpin elama iseendaga

Aega võttis, aga asja sai. Ehk siis: olen valmis kirjutama oma esimest päris postitust.


Esmaspäev 02.10. Kriis.
Esimene loeng hommikul on õpilaste individuaalsed iseärasused, kus pannakse paika meie temperamenditüübid. Tüdruk, kelle kõrval ma istun (harv juhus, aga see ei ole Miina) pakub, et ma võiksin olla flegmaatik. Mul ei ole selle vastu tegelikult midagi, et ta nii arvab, kuigi ma tean üsna kindlat, et ta pakub mööda. Aga üldiselt mulle meeldib selline flegmaatiline rahu-rahu-kõik-saab-korda-maailmavaade. Igastahes. Siis ma ütlen talle, et tegelt ma olen ilmselt midagi sinna koleeriku-sangviiniku vahepealset mis, tuginedes vanadele andmetele, peaks vähemalt koleeriku-osas paika pidama (sangviiniku osa mõtlesin suht juurde:P). Sedapsi siis. Loengu edenedes teeme lühikese 10 küsimusega Eysencki temperamenditüübi-testi. Ja tulemused.. ei ole just sellised, nagu ma oleksin lootnud. Tuleb välja, et ma olen melanhoolik. Jube! Asi selles, et olles kuulanud umbes pool tundi loengut teemal "Sangviiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku iseloomuomadused" tahaks ilmselt enamik inimesi olla päikeselised ja "rõõmsalt läbi elu kulgevad" sangviinikud selle asemel, et lasta end nimetada kartlikuks ja "nagu vangis elavaks luukereks" ehk siis melanhoolikuks. Ka koleerik on parem olla, eks. Lisaks kõigele tuleb välja, et ma olen ka introvert. Põmm. Ma ei ole ju. Kõige selle peale tuleb esimest korda pähe mõte teha endale blogi.

Igastahes. Päeva viimane loeng on sotsiaalpedagoogilise nõustamise alused, mis algab õppejõu veerandtunnise monoloogiga sellest, kuidas ta 30.ndatel eluaastatel avastas, et ta on suht terve oma elu kõik endasse jätnud ja ei ole oma baasilisi tundeid (mis on, nagu kõik teavad: kurbus, viha, rõõm ja seksuaalsus) väljendanud. Ja kuidas ta elu seepeale täitsa rappa jooksis. Südamlik ja mõtlemapanev jutt, peale mida minu peas trummeldas ainult üks mõte: fakk fakk fakk. pean hakkama ennast väljendama. Üks moodus selleks on blogi. Ja nii sündis Oi!.


Teisipäev 03.10. Teine päev.
Hommikul ei tulnud peale Elina lahkumist kell 8 enam und. Mõtlesin, et oleks lahe teha mingi sissekanne või midagi. Ühtegi arukat mõtet pähe ei tulnud. Selle asemel hakkasin uurima, kuidas oma Last.fm playliste blogisse üles panna. Peale paaritunnist playlistidele sobiva tausta ja kujunduse otsimist sain aru, et see on ka kõik, mida selles osas üldse teha saab. Ehk siis mingeid playliste ma siia üles panna ei saa. Vot. Kuradi Last.fm (seda ei olnud lihtne öelda praegu).. Aga ega see oleks põnev vist niikuinii ainult mulle endale ja Annile :P

Õhtul käisime Tarmoga "hetke Euroopa nõutuima keelpillikvarteti" Quatuor Ixi kontserdil. Kummaline, et kui kuskil räägitakse mingist eriti kuumast asjast/kollektiivist, siis tihtipeale ei ütle see nimi tavainimsele nagu mitte midagi. Nii ka minul selle koosseisuga (ja ma usun, et ma ei ole ainuke). Seetõttu ma arvan, et enamik inimesi läks sinna kontserdile täiesti ehkupeale. Paljud siiski tundusid nautivat. Mulle meeldis ka, kuigi ma ei oleks uskunud, et ma suudan sellist mussi kaua kuulata. Põhimõtteliselt selline: viisi ei ole (alguses kuulates tundub, nagu mängitaks täiesti suvalisi noote üksteise järel), rütm on.. imelik, keskmine lugu kestab 10 minutit. Aga väga virtuoosne, tõepoolest. Esimesel viiulil lendas mingi hetk keset lugu poogen käest ära ja mitte midagi ei juhtunud selle peale. Meil lastemuusikakoolis oleks terve orkester kokku jooksnud:)

Peale kontserti oli kerge istumine Anni juures koos vesipiibu ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Lisaks mulle, Tarmole ja koduperenaisele olid kohal veel Kirss, Roger ja Whisper-Jack (teatud ka kui Andre). Edasine õhtu läks juba harilikku rada pidi: normaalsed inimesed läksid koju magama, ülejäänud aga Zavuuuudi. :D Teel raekoja platsi tegi kollektiiv TuVi oma esimese tänavaettekande, mis.. ei saanud vist kõige soojemat vastuvõttu (kui sulle topitakse laulmise ajal käsi suu ette, siis võib seda vist niimoodi nimetada).
Anni sai uue nime: Esmakursuslane Kui Selline.


Neljapäev 05.10. Kirss alustab sõda.
Seda ta teeb. Ründab mind Anni scrapbookis! Kirjutab sinna midagi sellist (kuna ma Orkutisse ei pääse, siis pean tsiteerima peast): "bla bla bla mõttetu indie-kid bla bla bla". Asun vasturünnakule, nimetan teda emo-kid´iks (mis peaks olema ikka suht suur solvang:). Tänaseks (see on siis 09.10) on aga enam-vähem rahu jälle maa peal ja kõik rahul oma uute nimedega: mina- Indie, Kirss- Emo, Miina- Cindy. Jeberijee!


Laupäev 07.10. Juubel.
Kui sa saad 1-aastaseks, siis pead arvestama, et alla 20-inimesega sünna ei tule kõne allagi. Selles suhtes on Margret väga eesrindlik, et tema esimesele tõelisele juubelile oli kohale tulnud ikka täiesti tõsiseltvõetav hulk rahvast. Kõik peale ühe 7-kuuse vist ka kõvasti eakamad kui tema (vanemad sõbrad, mis teha, eks). Hästi palju väikeseid lapsi, noori emmesid-issisid, kes nii enda kui teiste võsukesi hoolikalt jälgisid. Kisa ja karjumine, tuutud peas ja väike ilutulestik, mida kõik filmivad-pildistavad, palju süüa (söömine-joomine ja Kanal 2 vaatamine oligi põhiline, mida kaks peaaegu-alati-näljast-tudengit Siiri Ja Tarmo terve pidu tegid). Ühesõnaga: imeline nädalavahetus!


Esmaspäev 09.10. Õpin elama iseendaga.
Täna. Õpilaste individuaalsed iseärasused jälle. Temperamendi-teema jätkub. Terve loeng taaskord erinevatest temperamenditüüpidest, mis tipneb õppejõu tõdemusega, et "nagu te näete, on kõige raskem elada melanhoolikuna". Nojah siis. Ausalt öeldes hakkab juba täitsa põnev. Otsustan väljuda eitamisfaasist ja tunnistada oma melanhooliku-staatust (kuigi selle võiks kuidagi ümber nimetada küll, vähem melanhoolseks). Enivei. Võibolla on selles tõepooselt oma tõetera sees. Igastahes kavatsen ma hoida lippu kõrgel :)


Inaf.
ja kuna ma ei saanud oma mussi pleiliste siia üles riputada, siis kirjutan mehaaniliselt, mida ma siin vahepeal kuulanud olen:
Bird York
Sarah McLachlan
Nuspirit Helsinki
mitte midagi väga-indiet, ainult kerge tilu-lilu.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.